Eessõna

Äris ei ole halba õnne, vaid vale kultuur.

Kes ma olen ja miks ma selle raamatu kirjutasin?

Pauk tuleb tavaliselt sealt, kust sa seda kõige vähem ootad.

Oli päev nagu iga teine, kui ehk natuke ebameeldivam, sest ma pidin ühe töötaja lahti laskma. Vallandamine ei ole kunagi lihtne, kuna kaalul on kaks võrdse raskusega valikut: sinu ettevõte ühel ja üksiku inimese elu – vähemalt lühikeses plaanis – teisel kausil.

Minu toonases firmas oli rusikareegel: sa pidid olema aus enda, kaastöötajate, ettevõtte ja riigi vastu. Üldise usalduseta tugevat firmat ei tee ja nii oli nihverdamine minu juures välistatud. Kui keegi tolle printsiibi vastu eksis, saabus karistus. Kõik teadsid seda ja suhtusid minu firma kultuuri lugupidamisega.

Andsin toona tööd paljudele tunnipalgalistele tehnikutele. Neil oli kohustus oma töötunnid täpselt kirja panna ja kuigi väga ranget kontrolli selle üle ei peetud, viskas projektijuht pilgu siiski aeg-ajalt peale.

Ja oligi üks vend mõned tunnid juurde kirjutanud. Kutsusin mehe välja ja palusin tal teisele poole lauda istuda.

„Sa ju tead, mis nüüd juhtub,” vaatasin tüübile silma. „Ma olen sunnitud su töölepingu lõpetama.”

„Jah, ma saan aru,” sosistas ta noogutades. „Mul on väga kahju.”

„Minul kah,” oli mul tõesti kahju. „Ent kokkulepe on kokkulepe. Kui üks pool seda rikub, on usaldust raske taastada.”

Mu firma oli sellele tehnikule auto ostmiseks väikelaenu andnud ja üksjagu oli sellest summast veel üleval, kuid kõigele vaatamata tuli mul ta minema lasta.

„Sa oled tubli mees ja ma tänan sind tehtud töö eest,” ulatasin talle hüvastijätuks käe. „Kui sul on järgmise töö otsinguil soovitajat vaja, pöördu julgesti minu poole, aga praegust intsidenti pean ma su järgmisele võimalikule tööandjale siiski mainima.”

Ja läinud ta oligi.

Mõne tunni pärast helises mu telefon.

„Kas te tulete veel kontorisse tagasi?” küsis toosama mees, kelle lepingu hommikul lõpetanud olin. „Mul on teile üks asi üle anda.”

Mis pagana asi, vasardas mu peas. Midagi head see tähendada ei saa, ma olin talle hommikul ju kinga andnud, mis sest, et nii inimlikult, kui suutsin. Nüüd tahab ta mind ilmselt karistada ja halvimal juhul on asi, mille ta mulle üle kavatseb anda, üks korralik peapesu.

„Mul läheb veel paar tundi aega,” vastasin. Mitte hirmust sõimata saada, vaid mul oli tõepoolest oluline kohtumine pooleli. „Jäta see asi sekretäri kätte,” ütlesin mehele veendumuses, et kui tal peaksk